Ma olen oma elus pööranud kõik traumad oma tugevuseks. Täna vaatan ma igat sündmust tänutundega, sest ma tean – mitte miski ei ole juhtunud asjata. Kõik, mida me kogeme, on osa põhjusest, miks me siia ilma tulnud oleme.

Minu teekond algas Tallinnas. Seal said alguse paljud õppetunnid, katsumused ja sisemised murdepunktid. Kuid parim osa minu elust on juhtunud Balil – paigas, mida ma täna nimetan oma koduks.

Just siin saarel toimus minu taassünd.

Balil on üks sügav mõte, mis puudutas mind kohe: „Kohtle igat inimest nagu jumalat.\”

Siin juhib elu karma seadus – kõik, mida sa teed, tuleb sulle tagasi. Olgu see hea või halb. See teadmine pani mind oma elu, valikuid ja vastutust vaatama täiesti teise pilguga.

Minu teekond ei ole olnud sirge ega lihtne. See on olnud käänuline, valus, aus ja õpetlik. Aga rahu, mille olen täna endas leidnud, on olnud kõike seda väärt. See rahu ei tulnud väljastpoolt – see sündis hetkel, kui ma lõpetasin põgenemise ja hakkasin päriselt iseendaga kohtuma.

Ma usun sügavalt, et minu eesmärk siin elus on aidata inimesi. See tunne on olnud minus juba sünnist saati. Kuid elu õpetas mulle väga selgelt üht olulist tõde: inimene ei saa aidata teisi enne, kui ta on õppinud aitama iseennast.

Enesega ausaks saamine, oma valu vastuvõtmine ja selle tervendamine on olnud minu suurim töö. Alles sealt hakkas avanema võime päriselt näha, kuulata ja toetada teisi – ilma päästmise, ilma sundimise, ilma egota.

See blogi on koht, kus ma jagan oma teekonda, mõtteid, taipamisi ja kogemusi. Ausalt. Ilustamata. Südamest.

Kui kasvõi üks inimene leiab siit lohutust, äratundmist või julgust oma teed jätkata, siis on see juba piisav põhjus seda teekonda jagada.

Tere tulemast minu maailma.
See on alles algus.

Selleks, et olla täna siin, olen ma loobunud kõigest, mis ei teeninud minu unistusi. Ja just see loobumine on toonud mind kohta, millest olen terve elu unistanud – kohta, mida ma alati sisetundega tundsin, et sinna ma pean jõudma.

Ja nii ongi. Ma poleks täna siin, kui ma poleks vanast lahti lasknud.

Ma loobusin valust, traumast, kahjulikust toidust ja joogist, mugavustsoonist, seisakust, teiste arvamustest, väsimusest, halvast enesetundest, laiskusest ja ebaregulaarsusest.

Kõigest, mis takistas mul saada selleks, keda ma oma sisemises visioonis nägin.

Kas see oli lihtne? Ei.
Ja ei peagi olema.

Sest just suured vabanemised ja eneseületamised muudavad selle teekonna erakordselt sügavalt tervendavaks.

Loobumise algus on raske — sest tundmatus tekitab ebakindlust. Sa ei tea veel seda uut tunnet, mis ees ootab. Aga kui vana tunne enam ei sobi ja ei vii sind kuhugi… siis saabub julgus.

Ja kui see uus tunne lõpuks tuleb, on ta võimas.
Kõikvõimas.

Sa hakkad tegema kõike, millest unistanud oled, ja äkki tundub kõik nii lihtne ja loomulik.

Aga see ei olnud alati nii.

Kõik muutub siis, kui loobud vanast, mis on sind hoidnud seal, kus sa praegu oled.

Vaja on vaid üht — julgust.

Just sellest algabki sinu uus algus.