See on üks võimsamaid tõdesid, mida endale öelda.
Selleks, et olla täna siin, olen ma loobunud kõigest, mis ei teeninud minu unistusi. Ja just see loobumine on toonud mind kohta, millest olen terve elu unistanud – kohta, mida ma alati sisetundega tundsin, et sinna ma pean jõudma.
Ja nii ongi. Ma poleks täna siin, kui ma poleks vanast lahti lasknud.
Ma loobusin valust, traumast, kahjulikust toidust ja joogist, mugavustsoonist, seisakust, teiste arvamustest, väsimusest, halvast enesetundest, laiskusest ja ebaregulaarsusest.
Kõigest, mis takistas mul saada selleks, keda ma oma sisemises visioonis nägin.
Kas see oli lihtne? Ei.
Ja ei peagi olema.
Sest just suured vabanemised ja eneseületamised muudavad selle teekonna erakordselt sügavalt tervendavaks.
Loobumise algus on raske — sest tundmatus tekitab ebakindlust. Sa ei tea veel seda uut tunnet, mis ees ootab. Aga kui vana tunne enam ei sobi ja ei vii sind kuhugi… siis saabub julgus.
Ja kui see uus tunne lõpuks tuleb, on ta võimas.
Kõikvõimas.
Sa hakkad tegema kõike, millest unistanud oled, ja äkki tundub kõik nii lihtne ja loomulik.
Aga see ei olnud alati nii.
Kõik muutub siis, kui loobud vanast, mis on sind hoidnud seal, kus sa praegu oled.
Vaja on vaid üht — julgust.
Just sellest algabki sinu uus algus.